Miks ikkagi mõne koha peale saab kaevu rajada ja teisele kohale mitte?
Erinevad pinnased juhivad põhjavett erinevalt. Setete ja kivimite veejuhtivuse alusel saab maapõue jagada vettandvateks kihtideks ja veepidemeteks. Vettandvad kihid ehk veelademed moodustuvad setetest või kivimitest (nt liiv, kruus, liivakivi, lõhenenud lubjakivi), mis talletavad ja loovutavad piisaval hulgal vett ja võivad varustada kaeve. Veepidemeteks loetakse halvasti vett juhtivaid setteid või kivimeid (nt savid, kildad), mis takistavad põhjavee liikumist.
Näitena on hea ette kujutada kahte teerada peale vihma. Üks neist kulgeb meie Lõuna-Eestile tüüpilisel savikal pinnasel ning teine kulgeb liivaluidete vahel. Kas olete märganud, millised on need teerajad peale tugevat paduvihma? Esimesel juhul olete üsna tõenäoliselt põlvini mudas, sest vesi ei saa pinnasesse voolata. Teisel juhul kõnnite mööda niisket liiva. Te küll saate aru, et liiv on märg, kuid kogu liigne vesi on maapinda imendunud. Siit võib järeldada, et üldisemas plaanis on olemas kahte sorti pinnaseid – ühed, kus vesi liigub hästi, ning teised, kus vesi liigub halvasti. Oluline on meelde jätta, et toodud näite puhul on vesi mõlemas pinnases olemas.
Kuidas põhjavesi tekib?
Kui sademevesi langeb maapinnale, siis osa sellest imbub maa sisse, liikudes seal aeglaselt raskusjõu toimel aina sügavamale, kuni tuleb vastu veepide. Vesi tungib edasi ka veepidemesse, kuid seal aeglustub tema liikumine veelgi ning seetõttu hakkab veepideme kohale kuhjuma põhjavesi, mis hakkab mööda põhjaveekihti laiali voolama. Surveta põhjavesi liigub alati kõrgemalt alalt madalama ala suunas. Nii saavad kõik maapõuekihid järk-järgult veega täidetud.
Kuna maa sees liigub vesi aeglaselt, siis ei jõua maapõuekihid enne uute vihmade saabumist kuivaks voolata. Seetõttu on maapinda imbuva vee hulk enam-vähem tasakaalus maa seest välja voolava vee hulgaga ning kivimitevahelised tühimikud ehk poorid on maapõues teatud sügavuseni täidetud põhjaveega. Teatud juhtudel võib põhjavesi pärineda ka pinnaveekogudest: jõgede, järvede või mereveest.
Miks on vaja põhjavett uurida? Põhjavee uurimise peamine põhjus on vajadus puhta ja kvaliteetse joogivee järele. Põhjavee uuringud püüavad leida vastuseid järgmistele küsimustele:
Põhjavett kasutatakse laialdaselt joogi- ja tarbeveeallikana. Et selle kasutamine oleks inimestele ohutu, on tarbitava põhjavee kvaliteedile kehtestatud kindlad nõuded. Need nõuded seavad põhjavees sisalduvatele ainetele ja ühenditele ning mikrobioloogilisele koostisele piirsisaldused, mille ületamisel ei pruugi tarbitav põhjavesi olla tervisele ohutu.
Põhjavee keemiline koostis sõltub selle päritolust (nt sademed või merevesi); kivimitest ja setetest, millega vesi maapõues kokku puutub; põhjavee vanusest ning inimtegevusest (nt põllumajanduses kasutatavad väetised, tööstusest pärinev reostus). Põhjaveeuuringute abil selgitatakse koostise kujunemist määravad protsessid. Need protsessid võivad olla looduslikud või põhjustatud inimtegevusest. Kui põhjavesi sisaldab oma looduslikus seisundis inimese tervisele kahjulikke aineid, siis tuleb sellega põhjaveevõtul arvestada ja rakendada vastavaid veepuhastusmeetodeid. Inimtekkelise reostuse puhul on lisaks vee puhastamisele võimalik ka takistada ohtlike ainete põhjavette jõudmist reostusallika eelneva avastamise ja kõrvaldamisega.
Põhjavee kvaliteedi uurimine on ka teaduslikult huvitav. Põhjavesi liigub maa sees väga aeglaselt ja võib seega olla kohati tuhandeid kuni miljoneid aastaid vana. Selline põhjavesi kannab endas jälgi kliimatingimustest, mis põhjavee tekkimise ajal minevikus valitsesid. Põhjavee vanust on oluline teada selleks, et hinnata, kas mingist kindlast põhjaveekihist tarbitav vesi on inimese elueaga võrreldes taastuv või taastumatu loodusvara.
Neile küsimustele annavad vastuse põhjaveeotsingud ja hüdrogeoloogiline kaardistamine. Põhjaveeotsingud jäid valdavalt aastatesse 1930-1970, mil rajati linnade ja asulate ühisveevarustus. Tänapäeval Eestis põhjaveeotsinguteks enam vajadust ei ole, sest suuremad veekihid ja veepidemed on juba varasemate otsingute ja hüdrogeoloogilise kaardistamisega ära kirjeldatud.
Sellistele küsimustele vastamiseks tehakse põhjaveevaru hindamise uuringuid. Iga ettevõte, sealhulgas ka omavalitsus, kes tarbib või kavatseb tarbida põhjavett ööpäevas rohkem kui 500 m³, peab tellima põhjaveevarude hindamise uuringu. Põhjaveevarude hindamise uuringu eesmärgiks on välja selgitada, kas plaanitavat veehulka on võimalik uuritavast veehaardest pika aja jooksul välja pumbata. Põhjavee kasutamisel peab sellest saadav joogivesi vastama kehtivatele kvaliteedinõuetele. Samuti ei tohi pikaajaline põhjaveevõtt avaldada negatiivset mõju põhjaveest sõltuvatele ökosüsteemidele.
Põhjavee kvaliteedi ja kvantiteedi kontrollimiseks teostatakse põhjaveeseiret. Põhjaveeseire metoodika sõltub seire eesmärgist. Seiratakse nii põhjaveekihi üldist seisundit kui ka konkreetset põhjavee tarbimist, millega võivad kaasneda muutused põhjavee tasemetes ja selle kvaliteedis. Põhjaveeseire annab väga olulise lähtematerjali, mille põhjal on võimalik uurida maa sees põhjaveega toimuvaid protsesse ning hinnata põhjaveekihtide omadusi. Samuti pole võimalik ilma seireandmete ning piisavalt tiheda seirevõrguta adekvaatselt hinnata põhjaveevarude hulka ega prognoosida veevõtu võimalikke mõjusid.
Viimati uuendatud 18.03.2023