Sa oled siin

Meist meedias: Novaator: Geoloogilise Liivi keele sünnilugu sai selgemaks

25. märts 2021 - 18:34
Varase Liivi keele piirjooned. Autor/allikas: Igor Tuuling, Kairi Põldsaar/Estonian Journal of Earth Sciences.

25.03.2021 avaldas Novaator Eesti Geoloogiateenistuse vanemgeoloogi Igor Tuulingu ja Tartu Ülikoolist Kairi Põldsaare artikli geoloogilise Liivi keele sünniloost.


Eesti alasid kattis umbes 445 miljoni aasta eest meri, mis polnud aga kõikjal ühtmoodi sügav. Kui Põhja-Eesti heledavärviline Ordoviitsiumi lubjakivi on moodustunud rannalähedase madalvee setetest, siis Lõuna-Eesti maapõue lubjakivi punane värv pärineb Liivi keele nimelisest sügavamast meresopist. Nüüd pakuvad Eesti geoloogid välja mõistatusliku Liivi keele tekkeloo.


"Kui geoloogid räägivad Liivi keelest, siis käib jutt meie ala ordoviitsiumi-siluri kestel katnud merelisest settebasseinist ning selle piires eraldatavast edela-kirde suunas välja venitatud keele-laadsest fatsiaalsest vööndist," ütleb geoloog Igor Tuuling. Fatsiaalne vöönd tähendab siinkohal mingite kindlate settetingimustega ala, kus tekivad ühetaolised setted. Liivi keel eristub ümbrusest just sügavuse tõttu ehk asus muistse, meid katnud merebassini sügavamas keskosas.


Kujult keelt meenutav ja omal ajal sügava mereveega kaetud settevöönd avastati 1960. aastate algupoolel. Algul oletati, et selline sügavamale laskunud basseini keskosa kujutab endast ulatuslikku tektooniliselt laskunud maakoore plokki. Sellise ploki olemasolu aga pole leidnud kinnitust. Sestap pakub Tuuling koos Tartu Ülikooli geoloogia peaspetsialisti Kairi Põldsaarega välja võimaluse, et keelja moodustise sünniloos osales hoopis Läti-alune murranguvöönd.


"Uurisime, kuidas ja miks selline süvaveelisem fatsiaalne vöönd tekkis ja levis kaugele jäigastunud ning tektooniliselt väheaktiivse ürgvana ehk umbes 1.7–2 miljardi aastase kontinentaalse ploki sisemusse," sõnab Igor Tuuling. Jutt käib Baltika ürgmandrist, mille kunagiste alade keskel asub ka Eesti.


Nagu öeldud, pakkusid geoloogid esimese hooga välja, et Liivi keel asub suure madalamale laskunud maakoore ploki kohal. "Sellise ulatusliku ühtse, murrangvöönditest ümbritsetud ploki olemasolu uuringud aga ei kinnitanud," ütleb Tuuling.


Samas teadsid geoloogid tema sõnul juba eelmise sajandi keskel hästi, et Läti aladel kulgeb ulatuslik murranguvöönd ehk kitsas vöönd, piki mida on maakoore plokid piki rebendeid üksteise suhtes nihkunud. See algab Läti edelarannikult Liepaja lähedalt Läänemerest, kulgeb üle Riia ja Valmiera ning päädib teises otsas Eesti kagunurka jääva Mõniste-Lokno kerkealaga, ulatudes pea Pihkvani välja. Läbitud paikade nimetähtede järgi kannab see murranguvööd nime LeRPFZ.


"Ma ei oska öelda, miks seda murranguvööndit, mis sisuliselt ju poolitab Liivi keele, ei seostatud varem kuidagi Liivi keelega," arutleb Tuuling. Ta ei kahtle, et geoloogid kahe moodustise kattumist märkasid.


Küll aga võis varasem ekslik oletus Tuulingu sõnul olla tingitud sellest, et piki LeRPFZ-i oli teada rida kõrgemale kergitatud maakoore plokke, mille amplituudiks Eesti kagunurgas Mõniste-Lokno kerkealal on mõõdetud ~700 meetrit. Nende plokkide kohalt on paiguti kõik Kambriumi, Ordoviitsiumi, Siluri kivimid ära kulutatud. "On raske ette kujutada, et kerkinud maakoore plokkide kohal võiks paikneda mõne merelise settebasseini keskne kõige sügavam piirkond," osutab Tuuling. "Pigem peaksid need kujutama basseini madalamat piirkonda."


Kagu-Eestisse jäävast Mõniste-Lokno kerkealast on samas geoloogi sõnul kirjutatud palju. "Enamasti on seda ala lihtsalt kirjeldatud, aga kunagi pole vaagitud selle olemuse üle," seletab ta.


Tuuling asus edasi arendama oma kunagise kolleegi Rein Vaheri poolelijäänud Mõinste kerkeala kirjeldust. Töö käigus tekkis tal küsimus, miks paikneb vana kraatoni ehk jäiga ja stabiilse maakooreosa sisemuses selline kõrgele kergitatud maakoore plokk. "Milliste protsesside tulemusena on see tekkinud, kui tegu on ilmselgelt ulatusliku, Läänemere lõunaosast alguse saava, üle Läti Eesti kagunurka ulatuva kraatoni sisese murranguvööndi kõige kirdepoolsema osaga?" mõtiskles ta.


Niimoodi arutledes märkaski Tuuling, et LeRPFZ-i vöönd poolitab selgelt Liivi keelt, millest ta järeldas, et Liivi keele teke ja areng peavad murranguvööndiga kuidagi seotud olema. "Nii hakkasin lähemalt uurima selle murranguvööndi varapaleosoilist tektoonilist tausta, mis on seotud tolleaegsete laamade liikumiste ja omavaheliste põrkumistega," kirjeldab geoloog.


Tema analüüsid näitasid, et Kaledoonia kurrutuse alguses, kui Baltika ürgmanner põrkus loodest Avaloonia mandriga, valitsesid piki LeRPFZ-i pigem nihkepinged. Teisisõnu murranguvööndile suunatud jõud olid suunatud suuresti paralleelset murrangpindadega, mistõttu murrangu kivimiplokid nihkusid horisontaalselt kirdesse. "Siis Balti Ordoviitsumi-Siluri basseini keskosa süvenes ja arenes välja süvaveeline Liivi keel," seletab Tuuling.


Kaledoonia tekke teisel etapil põrkus Baltikaga loodest Laurentia manner. Nüüd olid peamised jõud suunatud LeRPFZ-i murrangutega risti, mistõttu seda murranguvööndit ümbritseval alal said valitsevaks survepinged ja piirkond hakkas kerkima. "Ehk Liivi keele alla jääva murranguvööndi arengus eristuvad selgelt kaks etappi ning Liivi keele teke ja areng on selgelt seotud just selle esimese etapiga," ütleb Tuuling. Sügava veega kaetud Liivi keele settevöönd hakkas seejärel selgelt hääbuma ja taanduma loodesse Siluri keskosas, mil Laurentia põrkumise mõju Baltikaga muutus üha suuremaks.


Liivi keele nime kandev settevöönd algab Läänemere lõunaosast, kuhu jääb ka Ölandi saar Rootsi idarannikul. Sealt suundub see kirdesse, kulgedes üle Riia, Valmiera ja Aluksne Lätis, ent ka üle Eesti kagunurga kuni lõpuni Venemaal Pihkva lähistel.
Just asukoha järgi andis settevööndile nime Rootsi põgenenud Eesti päritolu paleontoloog Valdar Jaanusson. Viimane tundis Igor Tuulingu sõnul hästi Ölandi saarel paljanduvate Ordoviitsiumi lubjakivide geoloogiat. "Läänemere lõunaosas ja Rootsi idaranniku lähedal esinevad sama Ordoviitsiumi-Siluri basseini kivimid mis Eestiski," selgitab Tuuling. Eesti põhjaosas ja Ölandi saarel paljanduva Ordoviitsiumi lubjakivi puhul torkab esmalt silma nende erinev värvus.


Liivi keel avastati Tuulingu sõnul 1960. aastatel kogemata. "Nimelt puuriti siis Eesti kagunurka rida sügavaid puurauke, millest avastati üllatuslikult, et paljud Ordoviitsiumi lademed, mis Põhja-Eestis on hallikad, on Lõuna-Eesti maapõue sügavuses punaka värvusega," kirjeldab ta.


Kodu-Eesti geoloogid ei osanud selle kohta midagi arvata, ent avastusest kuulda saanud Jaanusson tabas kohe ära, et Mõniste kandi lubjakivi moodustavad setted on sarnaselt Ölandis punavärvilistele lubjakividele pärit sügavamast veest. Kui Põhja-Eestit kattis madalmeri, siis Lõuna-Eesti, mis koos Lätiga jääb vanale Liivimaale, jäi juba sama mere süvaveelisse keskossa. "Sealt siis ilmselt tekkis ka Jaanussonil termini "Liivi keel" idee," oletab Tuuling.


Kui matkahuviline lugeja Liivi keelt oma silmaga näha tahab, tuleb tal geoloogi sõnul seada sammud just Ölandi saarele. "Kui reisihuviline juhtub külastama sealseid rannaastanguid või karjääre ning imestab sealse punavärvilise lubjakivi üle, siis võiks ta teada, et seal paljanduv kivim on vanuseliselt identne Põhja Eestis paljanduvate Ordoviitsiumi kivimitega," märgib Tuuling. Nagu öeldud, ladestusid Ölandi ja Põhja-Eesti kivimid samal ajal samas meres, ent erineval sügavusel. Kagu-Eestis on sügavas vees tekkinud punakas lubjakivivöönd samuti olemas, ent mattunud nüüdseks nooremate Siluri ja Devoni ajastu kivimite alla.