Sa oled siin

Meist meedias: forte.delfi.ee kirjutab: Aeg tabust üle saada: Eestis on taas käima lükatud tõsised fosforiidiuuringud

12. juuni 2020 - 10:42
Fosforiit. Tõnis Saadre

Forte.delfi.ee kirjutab, miks on Eesti riik ja ülikoolid fosforiidi teema taas lauale tõstnud.

Eestis on paarkümmend aastat pärast fosforiidisõda taas käivitunud tõsised uuringud, kas ja kuidas võtta kasutusele meie maapõues peituv võimas varandus – Euroopa suurim fosforiidivaru. Hange uute puuraukude rajamiseks on juba välja kuulutatud.

Pole kahtlust, et inimkond vajab fosforit nagu õhku. Taastumatu väärtusega fosforiühendite nõudlus kasvab maailma pidevalt, kuna järjest kasvav inimkond nõuab järjest enam toitu ja toidu kasvatamiseks on omakorda hädavajalik fosfaatväetuiste olemasolu.

Prognooside kohaselt suureneb maailmas fosfori tarbimine väetistes ainuüksi praeguselt 46,6 miljonilt tonnilt aastas 49,1 miljoni tonnini 2022. aastaks ning fosfaadivarusid jätkub kõige optimistlikumate prognooside kohaselt veel vaid 50-100 aastaks. Peamiselt kaevandatakse seda praegu Marokos, USA-s ja Hiinas. Euroopa peab läbi ajama Maroko fosforiidiga.

See on olukord maailmas ning nüüd on Eesti riik ja ülikoolid fosforiidi teema taas lauale tõstnud.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) lõi kolme aasta eest selliste teemadega tegelemiseks eraldi riigiasutuse Eesti Geoloogiateenistus peakontoriga Rakveres. Selle ülesandeks on luua, analüüsida ja jagada ühiskonnale usaldusväärseid maapõuealaseid teadmisi.

Teenistuse maapõueressursside osakonna juhataja Tiit Kaasik tõdeb, et fosforiidi kaevandamise teema on mingil määral olnud päevakorral kogu aeg - olgu siis negatiivsena või kellegi huvina.

„Fosforiit on üks neist ressursside, mille me oleme valinud tegelemiseks," kinnitab Kaasik.

Tallinna tehnikaülikooli maavarade ja rakendusgeoloogia osakonna juhataja Rutt Hints märgib, et teema puhul on tegemist riigi algatusega, milles osalevad kõik osapooled - alates ülikoolidest ja lõpetades riigiasutustega.

„Täna on algatamisel uued fosforiidi valdkonna uuringud, mis pikemas perspektiivis peaksid leidma vastuse küsimustele, kas ja kuidas oleks võimalik fosforiiti võimalikult vähe loodust kahjustades kaevandada, kuidas me saaksime seda Eestis väärindada ja kuidas jõuda ühiskondlikult sotsiaalse litsentsini, milleta tänapäeval on kaevandamine võimatu," rääkis Hints.

Konkreetsemalt on Hintsi sõnul algamas nn tulevikumaavarade riiklik väärindamise uuring, mida viivadki läbi ülikoolid koostöös geoloogiateenistusega. Geoloogiateenistusel on juba on valminud ja äsja avaldatud uuring pealkirjaga „Eesti fosforiidi väärindamistehnoloogiad - aruanne hetkeolukorra kohta".

Aga alustame küsimusest, mida Eestis tänapäeval üldse kaevandatakse? Loomulikult põlevkivi ja turvast, kindlasti ka paekivi, liiva ja kruusa. Üldjoontes ongi see kõik. Seega suures osas lähevad meie maavarad ahju ja ehitusse ning mingil määral põlevkiviõli ka keemiatööstusesse ja turvast mullasegudesse.

Mis puutub Eesti maapõues paiknevaid fosforiidimaagi varusid, siis, nagu öeldud, on need mahult teadaolevalt Euroopa suurimad - kokku peitub maagis ligi 800 miljonit tonni difosforpentaoksiidi ehk keemilise valemiga P2O5.

Võrdluseks: mujal Euroopas on hetkel vaid üks töötav fosforiidikaevandus ja see asub Soomes Siilinjärvis, kus fosfaatkivimite ressursside mahuks hinnatakse vaid 2,4 miljonit tonni ja P2O5 sisaldus on selles vaid 4 protsenti. Tegemist on avatud karjääriga.

Tiit Kaasiku sõnul vajab kogu maailm täna fosforit jätkuvalt kõige enam väetiste tootmisel. Vähemalt määral ka loomadele söödalisandiks ning keemia- ja toiduainetööstuses.

Avakaevandused tuleksid vaid Ida-Virumaale

Aga Kaasik ei julge täna veel öelda, kas fosforiidi kaevandamisel oleks Eestis potentsiaali. „Seda on praegu väga raske öelda. Me hetkel ju ei tea, millised võiksid olla fosforiidi kaevandamise kulud, kui palju läheksid maksma leevendusmeetmed. Seetõttu, jah: me teame, et meil on fosforiit olemas ja et seda on suhteliselt suur kogus, aga kas seda on päriselt võimalik kasumlikult ja mõistlikult kaevandada, seda me täna sada protsenti öelda ei saa," tõdeb Kaasik.

Selgitamist vajavate probleemide ring on tema sõnul päris lai. Suuremad teadaolevad maardlad on Rakvere külje all, Toolses, Aseris, Maardus - leviala on suur ja probleemid väga erinevad.

„Rakveres asub fosforiit näiteks küllaltki sügaval - üle 100 meetri - ja karjääri tegemine oleks nii tehniliselt kui majanduslikult väga küsitav. Kuidas kaevanduse kohal olevad kivimid püsiksid? Mida teha põhjaveega? Mis need tehnoloogiliselt lahendused maksaksid ja kas see oleks mõistlik? Sellised on küsimused, millele vastused ma alles asume otsima," sõnas Kaasik.

Seega jah, mingist piirist alates on mõistlik minna allmaakaevandamise peale. Põhjapool, näiteks Toolsel, kus fosforiit on madalam, saaks rääkida ka avatud karjäärist.

Eesti fosforiit on ainulaadne

Tiit Kaasiku sõnul on Eesti fosforiit ainulaadne ja seega ei saa seda võrrelda teiste suurte kaevandustega USA-s, Hiinas või Marokos.

„Kui mujal maailmas on fosforiit reeglina setteline või esineb kristalsetes kivimites, Eesti lasum on aga biogeenne ehk ta on tekkinud kunagi elanud organismides - kunagi meres elanud käsijalgsete kodadest, mis meenutavad merikarpe. Eesti fosforiit ongi liiv, mille sees on karbikesed," rääkis Kaasik.

Eesti fosforiidist on leitud ka rohetehnoloogiates kasutatavaid haruldasi muldmetalle - plaanis on uurida seda, kui suured on nende sisaldused, kuidas sisaldused ruumiliselt jaotuvad ja kuidas neid saaks fosforiidist eraldada. Lisaks lasub fosforiidi peal asuvas graptoliitargilliidi kihis vanaadiumi. peal. akutööstuses kasutatavat vanaadiumi. Positiivine külg on see, et maagis on teiste maakidega võrreldes suhteliselt väike mürgise kaadmiumi ja radioaktiivse uraani sisaldus.

Ei peaks olema tabuteema - uus hange on välja kuulutatud

Kokkuvõttes ei ole geoloogiateenistusel täna veel sellist tervikinfot anda, mille põhjal saaks valitsus teha otsuse, kas alustada fosforiidi kaevandamise alustamise ettevalmistustega. Eesmärk on selleni aga jõuda.

„Kõigepealt tahame selgeks teha geoloogilise poole. Selleks plaanime Lääne- ja Ida-Virumaal uusi puurauke hakata kaevama. Hange 16 puuraugu kaevamiseks on juba välja kuulutatud. Vanade aukude kõrvale tehakse uued, võetakse südamikud välja, tehakse uued analüüsid ja vaadatakse, kas info läheb kokku sellega, mis on varem tehtud," ütles Kaasik.

Rutt Hints tõdeb, et vanad varude uuringud vajavad üle kontrollimist juba ainuüksi seetõttu, varasemas uurimiste kvaliteedis on põhjust kahelda.

„Fosforiit on pude liivakivi, mis puurimisel väga hästi puuraugust välja ei tule, ja varasemat puurimise kvaliteedi arvestades, ei pruugi saadud tulemused olla tõesed," ütles Hints. „Lisaks ei viidud varasemate uuringute käigus läbi haruldaste muldmetallide sisalduse uuringuid."

Mis puutub tasuvusarvustusse, siis on plaanis kokku panna ka esialgne ülevaade ka selles osas. Alustatakse nendega järgmisel aastal ja aega võtavad need vähemalt kolm aastat.

„Ma loodan, et ei ole," ütleb Tiit Kaasik vastuseks küsimusele, kas pärast kunagist fosforiidisõda ei peaks see teema olema tabuteema. „Hetkel me räägime ikkagi sellest, et üks riigiasutus kogub informatsiooni, mille pinnale teha teadlikke otsuseid edaspidi."

Rutt Hints leiab, et me peaksime suhtuma fosforiiti suhtuma täpselt nii, nagu igasse oma loodusvarasse.

„Me peame teadma, millised on fosforiidi varud. Me peame saama aru, millised on parimad viisid viisid selle väärindamiseks ning suutma täpselt kirjeldada võimaliku kaevandamise sotsiaalseid ja keskkonnamõjusid. Rääkides kaevandamise perspektiivist, peab samuti olema prognoositav millist kasu saab riik ja kohalik elanik" sõnas Hints. „Ratsionaalne andmepõhine lähenemine on siin teadlaste jaoks ainuvõimalik tee."

Miks Eestis täna fosforiiti ei kaevandata?

Põhjus, miks Eestis pole juba ligi sada aastat fosforiiti kaevandatud, on selgelt ajalooline. Nimelt sai Eesti avalikkus 25. veebruaril 1987 ETV eetrist teada, et Nõukogude Liidu fosforikaevanduskoondisel on peagi plaanis Virumaal kopp maasse lüüa ning päädis see ENSV ministrite nõukogu keeldumisega kiita heaks üleliidulise mineraalväetisetööstuse ministeeriumi kavad Toolse ja Kabala kaevanduste rajamiseks.

Rutt Hints nendib, et toonasel fosforiidisõjal oli väga oluline roll Eesti iseseisvumisel ning sellest ajaloolisest taagast on väga raske üle saada.

„Kui me mingi teema osas oleme pikalt olnud negatiivse hoiakuga, siis sealt edasiminek on keeruline", tõdes Hints.

Toonase vastuhaku üks peamine põhjus oli võõrtööjõu sissetoomine, millele oli Hintsi sõnul arusaadavalt suur vastuseis. Teiseks varasema fosforiidikaevandamisega seotud keskkonnakahjud Maardus fosforiidikaevanduses, millede põhjal oletati, et uued kaevandused võivad tekitada vähemalt sama suuri probleeme. Kolmandaks oli fosforiidi toonane väärindamistehnoloogia ebeefektiivne ning seega ei suudetud leida fosforiidi kaevandamisele majanduslikku põhjendatust.

„Kui rääkida tänasest päevast, siis on selge, et fosforiidi kaevandamine on Eesti mõttekas ainult juhul, kui me suudame saadud produkte kohapeal väärindada. Kuna fosfori kõige suurem turg on väetiste tootmine, siis vastava tööstuse arendamine on see, mis lisaks kaevandamisele Eestisse vaja oleks," rääkis Hints.

Mis puutub võimalikku tuleviku fosforiidikaevandamist, siis tõdes Hints, et realistlik on rääkida minimaalsest ajalisest perspektiivist 20-40 aastat. Fosforitoormete nõudluse prognoosimisel on oluline see, et Euroopa Liit on kuulutanud fosforiidi kriitiliste toormete hulka kuuluvaks.

INTERVJUU

Tänane tehnoloogia tase ei ole võrreldav enam aastakümnete taguse ajaga ning põlenud maa taktika ei tuleks kõne allagi, ütles Tartu Ülikooli geoloogia-mineraloogia professor Kalle Kirsimäe Fortele antud intervjuus.

Kui "kvaliteetne" on teile teadaolevalt Eestis asuv fosforiidimaak - kui palju on selles P2O5 ja millised on kõrvalaineid - räägitud on mürgisest kaadmiumist ja radioaktiivsest uraanist, mis ei tohiks mingil juhul väetise hulka sattud, aga ka vägagi väärtuslikest muldmetallidest?

Eesti maapõues paiknevad Euroopa Liidu suurimad fosforiidivarud. Erinevatel andmetel on P2O5 vormis hinnatud varude suuruseks ligikaudu 800 miljonit tonni. Teadaolevad varud on Maardu, Aseri, Toolse ja Rakvere maardlates ja geoloogiliste uuringute andmetel on suurimad varud Rakvere väljal.

Eesti karbifosforiit on olemuselt 490-500 miljonit aastat tagasi Kambriumi lõpu Ordoviitsiumi alguse madalmere tõusu-mõõna rannikuvööndis settinud kvartsliivakivi, milles on rohkesti käsijalgsete (brahhiopoodide) fosfaatsete kodade fragmente. Kodasid moodustav bioloogiliselt moodustatud Ca-fosfaat on mineraalses mõttes apatiit nagu meie eneste luustikku moodustav mineraal (käsijalgsetel küll täpsemalt floor-karbonaat apatiit) ning fosfori sisaldus (P2O5 vormis) varieerub nendes liivakivides 6 kuni 20%. Käsijalgsete kojad sisaldavad P2O5-te kuni 35-37%. Kuna käsijalgseid sisaldav läätseline liivakivi on nõrgalt tsementeerunud, siis on Eesti fosforiidimaak üldiselt kergesti ja efektiivselt rikastatav.

Teine oluline fosforiiditoorme kasutatavust mõjutav tegur on mitmesugused kaasnevad kahjulikud komponendid - ennekõike raskmetallid -, kuid Eesti karbifosforiiti iseloomustab võrreldes teiste maailma setteliste fosfaatidega erakordselt madal raskmetallide, sealhulgas radioaktiivsete elementide, sisaldus.

Eesti fosforiiti moodustavates kodades on kaadmiumi (Cd) sisaldus <1 mg/kg ja tooriumi (Th) ning uraani (U) tüüpilised sisaldused vastavalt <5 ja <70 mg/kg. Võrdluseks, Maroko fosforiidis, mis on peamine imporditud fosforiidi toore EL-is on Cd sisaldused keskmiselt üle 20 mg/kg ulatudes sõltuvalt maardlast isegi kuni 200 mg/kg ning U sisaldused keskmiselt on keskmiselt 150 mg/kg (lokaalselt >300 mg/kg).

Cd on biotoksiline element millele on kehtestatud väga ranged piirnormid pinnases ning ka väetistes. EL on limiteerib väetistes Cd sisaldust (60 mg/kg) ning alles hiljuti oli arutlusel kava vähendada seda piirnormi astmeliselt kuni 20 mg/kg, mis tekitas paar aastat tagasi tõsisema debati, sest sellisel juhul sattuks EL teise peamise fosfaatse toorme importija Venemaa liigse mõju alla. Venemaalt pärinev foforiidimaak kaevandatakse Koola poolsaarel ja on magmalist päritolu ning tüüpilised Cd sisaldused 1 mg/kg.

Haruldaste muldmetallide sisaldused Eesti karbifosforiidis on olemasolevatel andmetel väga suure varieeruvusega, tüüpiliselt 200-2000 mg/kg ning me ei tea praegu veel miks nende sisaldused on nii suure varieeruvusega ning milline on nende tegelik potentsiaal Eesti fosforiidile täiendavat lisandväärtust loova komponendina.