Sa oled siin

Meist meedias: Eesti Päevaleht: Iga tilk on arvel. Järgmise põgenike laine võib vallandada puhta vee nappus

4. Mai 2021 - 11:04
Andres Marandi Äntu Valgejärve ääres. Foto: Argo Ingver

01.05.2021 avaldas Eesti Päevaleht intervjuu Eesti Geoloogiateenistuse hüdrogeoloogia ja keskkonnageoloogia osakonna juhataja Andres Marandiga vee tarbimise teemadel meil ja mujal maailmas.


Tihedama rahvastikuga piirkondades kaevutakse vee ammutamiseks aina sügavamale ja tarbitakse taastumatut vett. Selle mõju ei jäta puutumata ka meid.


„Eestis ei ole vahet, kas käia vannis või duši all. See on probleem seal, kus on palju inimesi ja iga tilk arvel,” ütleb Eesti geoloogiateenistuse hüdrogeoloogia ja keskkonnageoloogia osakonna juhataja Andres Marandi. Tema sõnul jäävad kõige kriitilisemad alad ekvaatori lähedale, sest neis on probleeme nii veevarude kui ka sotsiaalse garantiiga, samuti kasvab jõudsalt rahvastik. Marandi ennustab, et kliimamuutuste süvenedes hakatakse neist piirkondadest põhja ja lõuna poole liikuma. „Kui Tartu valla suuruses kohas elab 15 miljonit inimest, siis tekivad paratamatult veeprobleemid,” märgib ta.


ÜRO tänavuse veearengu aruande kohaselt elab umbes neli miljardit inimest piirkondades, mis kannatavad aastas vähemalt ühe kuu tõsise veepuuduse all. Rahvusvahelise rändeorganisatsiooni statistika järgi on üle maailma kokku 258 miljonit migranti, kelle ränne on sagedasti tingitud just loodusressurside nappusest.
Vett nimetab Andres Marandi seejuures tähtsaimaks maavaraks, mille olemasolu piirkonnas sõltub kohalikest kliimaoludest, geoloogiast ja pinnasest. „Veega on raske, sest kui piirkonnast põhjavesi ära kasutada ja sademeid ei ole, siis ei tekigi vett juurde. See ei voola mujalt kohale,” selgitab ta.


Kuid veepuudust ei pruugi leevendada ka suured sajud. Näitena toob Marandi Bangladeshi, mille sademete hulk aastas on neli korda suurem kui Eestis, ent ometi ei piisa sealsetele elanikele pinnaveest, vaid vett pumbatakse sügavalt põhjaveest. Põhjus peitub selles, et Bangladeshis sajab vihmavesi maha lühikese aja jooksul ja puuduvad võimalused vett kinni hoida, sest pinnases pole selleks ruumi. Häid lahendusi olukorra parandamiseks ei ole leitud.


Näiteid veepuuduse kriitilise piirini jõudmisest on Marandil mitu. Neli aastat tagasi loeti Kaplinnas päevi, mil vähese vee tõttu peab kõikide majapidamiste kraanid kinni keerama. Põhjus oli paaris varasemas sademevaeses aastas. „Kaplinnas plaaniti pinnavett kasutada, kuid varud said otsa ja oligi häda,” märgib Marandi. Veel on tal näide 2015. aasta Californiast. Linna söögikohtades tuli veepuuduse tõttu asendada keraamilised nõud ühekorranõudega, sest nii jäi alles muidu nende pesemiseks kuluv vesi.


Mida kriitilisema tähtsusega on maailmas puhta vee olemasolu, seda enam hakkavad silma selle pillavad kasutusviisid. Sealsamas päikeselises Californias kasutatakse Marandi sõnul tuhandete aastate vanust põhjavett näiteks tomatite kasvatamiseks, mida on veekulu arvestades sealses piirkonnas ebamõistlik teha. Ometi pärinevat suur osa USA poodide tomatikonservidest just nimelt Californiast. „Võetakse tuleviku arvelt,” ütleb Marandi ja lisab, et pärast vee otsa lõppemist hüljatakse see äri, mis omakorda muudab sellest sõltuvate inimeste elu.


Tänu insenerilahendustele on hakatud isegi Dubai kõrbetes teravilja kasvatama. Vili saavat väga kvaliteetne, sest vili saab kasvades palju päikest ja kastmisega tagatakse ka niiskus. ÜRO veearengu aruande kohaselt on magevee üleilmne kasutamine kasvanud viimase saja aastaga kuus korda. Suuresti nähakse selle kasvu taga rahvastiku ja majanduse kasvu ning muutunud tarbimisharjumusi.


Veepuuduse probleemile on aastaid lahendusi otsitud. Marandi sõnul on hakatud vett ka atmosfäärist võtma. Ent Barcelona lähedal pumbatakse jõgede vett kivimitesse, et vesi oleks aasta ringi ühtlaselt olemas.
Marandi kiidab Iisraeli, mis on tema sõnutsi majapidamistest tuleva reovee taaskasutamises tugev tegija. „Reovesi puhastatakse ja suunatakse võimaluse korral tagasi maapõue, kus vesi seisab, ja pumbatakse jälle välja,” kirjeldab ta sealset veesäästmist. Suured lootused on lahendustel, mis aitavad vett sooladest puhastada ja muudavad vee sedakaudu inimestele kõlblikuks. Ülejäänud soolad lastakse kas tagasi ookeani või maismaale spetsiaalsetele setteväljakutele.


Küsimusele, millist mõju avaldab üleilmne veekriis Eestile, vastas Marandi, et kui Eesti elaks omaette mullis, siis ei tekiks meil veega kunagi probleeme. Aga vee otsa lõppedes ähvardavad ka meid nii ränne kui ka muutused majanduses. Märke majandusrändest leiab praegu põllumajandusest, mille osakaal aina kasvab. Intensiivsem põllumajandus paneb maapinnalähedased veeressursid reostuse ja suure veetarbimisega surve alla. „See intensiivistub millegi arvelt. Selleks et saagikus oleks hea, suureneb kasutatavate ainete hulk, millest osa jõuab maapinda ja põhjavette,” kirjeldab Marandi. Seepärast ongi Eestis aina vähem põhjavett, mida ei pea enne tarbimist puhastama. Kuid Eestiski on lokaalseid veeprobleeme, sest näiteks Ida-Virumaal ja Harjumaal pole veevarud ülearu suured, kuid näiteks Lõuna-Eestis on vett lahedamalt.


Marandi sõnul võiksid eestlased olla toidu veekulust teadlikumad. Keskkonnaagentuuri andmetel kulutab keskmine eestlane ööpäevas 87 liitrit vett. Marandi ütleb võrdluseks, et ühe kilo veiselihalõigu tootmiseks kulub üle 15 000 liitri vett. Lihtsa arvutuse kohaselt võrdub kilo veiseliha söömist ühe inimese 172 päeva vee hulgaga. Marandi loodab, et inimestel tekib harjumus mõelda, mida millegi tarbimine kaasa toob.