Sa oled siin

Hiiumaa suuremõõtkavaliste geoloogiliste kaartide seletuskirjast

 

Kalle Suuroja, Anu Veski, Mihkel Shtokalenko

Hiljuti valmis Hiiumaa geoloogilis-geofüüsikaliste kaartide komplekti juurde kuuluv 171-leheküljeline seletuskiri. Kaartide komplekti kuuluvad neli põhikaarti (pinnakatte ja aluspõhja geoloogiline ning hüdrogeoloogiline ja põhjavee kaitstuse kaart) ning viis abikaarti (aluspõhja reljeefi, pinnakatte paksuste ja geomorfoloogiline kaart ning aeromagnetiliste ja raskusjõuvälja anomaaliate kaardid). Seletuskirja koostamise käigus leidsid ülevaatamist ja lahtimõtestamist mitmed seni täiendavate välitööde ning digitaalsete kaartide koostamise käigus esile kerkinud geoloogilised probleemid ja küsimused. Neist vääriksid eraldi esile tõstmist neli:

Geoloogilis-geofüüsikalise tõendusmaterjali alusel Hiiumaa kerkeala välja eraldamine

Hiiumaa kerkeala, mis moodustus Kesk-Ordoviitsiumis, umbes 465 miljoni aastat tagasi, toimunud kerkeliikumiste tagajärjel, kulgeb üle Hiiumaa keskosa enam-vähem edela-kirde sihiliselt. Kerkeala ääristavad kaks, teineteisest umbes 28 kilomeetri kaugusel ning enam-vähem paralleelselt edela–kirde sihiliselt (asimuudiga 40°–50°) kulgevat, rikkevööndit – Tahkuna rikkevöönd loodes ning Kassari rikkevöönd kagus.

Tahkuna rikkevöönd, mis muutub jälgitavaks paarkümmend kilomeetrit Kõpu poolsaarest edela pool merepõhjas, kulgeb seal edasi diagonaalselt Hirmuste-Suurepsi vahemikus üle Kõpu poolsaare, Kootsaare otsa, Tahkuna poolsaare ja jätkudes kirdesse Osmussaare suunas. Rikkevöönd on jälgitav kuni 200 km ulatuses. Aeromagnetiliste anomaaliate kaardil markeerib Tahkuna rikkevööndit 2–3 km laiune negatiivsete anomaaliate (kuni 1300 nT) vöönd. Gravimeetriliste anomaaliate kaardil tähistab rikkevööndit kuni 1 mGal amplituudiga astang. Tahkuna poolsaarel Meelste rannas on, rikkevööndi kagutiiva umbes kolmveerand kilomeetrisel lõigul, levivad omapärased Kauste liivalubjakivi rahnud ja munakad. Neid kivimeid ei ole kusagil mujal Hiiumaal leitud. Kauste liivalubjakivide esinemise alast, umbes kilomeetri kaugusel, kagu pool asuvas Kauste külas rajatud puuraugus F351 on Kauste liivalubjakivideks nimetatud kivimid (4 m paksune Kunda lademe Pakri kihistu liivalubjakivide ja lubiliivakivide lasund) 73 meetri sügavusel. Huvitav on märkida, et Kõpu Tornimäe sees olev moreenist rändpangas jääb Tahkuna rikkevööndi kagutiivale. Tahkuna rikkevööndit markeerib ka Hiiumaa piir – sellest piirist loode pool suureneb järsult kulutuseelsel ajal seal olnud glaukoniiti sisaldavate liiva- ja lubjakividest koosneva lasundi paksus.

Kassari rikkevöönd, mille kulgu markeerib aeromagnetiliste anomaaliate kaardil 400–500 nT-ne astang, kulgeb üle Tohvri, Käina ja Vaemla lahe, Vohilaiu ning Vormsi saare. Aluskorra pinnal väljendub rikkevöönd kuni 30 m kõrguse laugenõlvalise astanguna. Aluspõhja settekivimite lasundi struktuurpindades väheneb astangu amplituud 20 meetrini. Kassari rikkevöönd piiritleb ka Kunda lademe Pakri kihistu leviala, sest rikkevööndist kagu pool on Kunda lade esindatud üksnes Loobu kihistuga rohekashalli detriidika lubjakiviga. Rikkevööndi joonelt suureneb järsult ka Kunda eal toimunud kerkeliikumistega seotud erosioonilõike ulatus - kui kagu pool riket küünib Toila kihistu (glaukoniiti sisaldav lubjakivi) ja Leetse kihistu (glaukoniiliivakivi) paksus 3,5 meetrini, siis loode pool riket on need litostratigraafilised üksused täielikult ära kulutatud ning Kunda lademe Pakri kihistu lubiliivakivid ja liivalubjakivid lasuvad otse Pakerordi lademe Kallavere kihistu oobolusliivakivil.

Ka see, et Ülem-Ordoviitsiumi Saunja kihistu peitkristalse lubjakivi lasundi paksus väheneb Kassari rikkevööndi piiril ümbruskonnale iseloomulikult 4–6 meetrilt kuni 0,8 meetrini, viitab rikkevööndis toimunud hilisematele maakoore liikumistele.

Raskusjõuvälja anomaaliate interpreteerimise alusel tehtud süvaläbilõikel tuvastati, et Hiiumaa kerke piirkonnas paikneb tihedamatest aluskorra kivimitest koosnev, umbes 25 km läbimõõduga, kerkeala, mille süvamurrangutega ääristatud plokk on kerkinud pea kilomeetri võrra.

Hinnangu andmine Kärdla meteoriidikraatri piirkonna maavaradele ja nende ilmingutele, eeskätt polümetalsele maagistumisele

Kärdla meteoriidikraatri alaga on mingil moel seotud mitmed maavarad (kruus, ehituslubjakivi, tehnoloogiline lubjakivi, savi, mineraalvesi, kristalne ehituskivi) ja nende ilmingud (polümetalne maagistumine). Kraatrisüvikus, Soovälja alal, on välja eraldatud keraamilise savi maardla ja ka Partsi kruusamaardla kujunemisloos on tunnetatav kraatri ringvalliga seotud maasääre mõju. Ringvalli katvate lubjakivide lasundist on välja eraldatud tehnoloogilise ja ehituslubjakivi maardlad. Palukülas ringvalli kohal, vaid 15–25 m sügavusel lasuvate kristalsete kivimite seast, eraldati välja kristalse ehituskivi maardla. Kraatri keskosas, Soovälja puuraugust K18, ammutati aastatel 1985–1993 mineraalvett „Kärdla“, mille vastu on arendajad kuni viimase ajani vahetevahel ka huvi tundnud.

Kraatri ringvalli kirdenõlval, Palukülas lennuväljale viiva tee ääres, puuriti 1990. aastal, eelnevalt sorbentide meetodil välja eraldatud plii ja tsingi anomaalia piirkonnas, uuringupuurauk F374. Selles puuraugus avastati, maapinnast umbes 40 m sügavusel, kraatrit katvate paekivide ja plahvatuseelsete, tugevasti deformeeritud, Kambriumi liivakividest-savidest koosneva lasundi kontaktil, kuni 5 m paksune, dolomiidistunud ja sulfiididest läbi immutatud, lubjakivi kiht, milles oli tsinki kuni 20% (keskmiselt 0,5%) ja pliid kuni 2% (keskmiselt 0,2%) ning vaske kuni 0,6% (keskmiselt 0,05%). Eesti jaoks enneolematult rikka maagiilmingu kontuurimiseks puuriti, pärast geokeemilise kaardistamise läbi viimist, maagikeha avanud puuraugu lähedusse veel kolm puurauku. Neist vaid üks, mis jäi esimesest puuraugust 10 m edela poole, avas, umbes samas sügavuses ja analoogses situatsioonis, maagikeha. Ülejäänud kahes puuraugus, mis puuriti esimesest, maagiga puuraugust, vastavalt 10 m kirde ja 30 m loode poole, maaki ei olnud. Maagiga puuraugust kagu poole puurauku rajada ei õnnestunud, kuna seal oli maantee.

Lennuvälja tee maagikeha piiratust levikust räägib ka see, et maagiga puuraukudest umbes 200 m loode pool asuvas puuraugus, Nr 381, ei ole analoogses situatsioonis (umbes 40 m sügavusel Vasalemma lausdetriitsete lubjakivide ja tugevasti deformeeritud Kambriumi liivakivide-savide kontaktil) mingeid jälgi maagistumisest ja isegi mitte dolomiidistumisest. Samas on ka siin, geokeemilise kaardistamisega registreeritud, plii anomaalia. Seega väide, et pinnases registreeritud elementide anomaalsed sisaldused on seotud sügavamal maapõues olevate maagikehadega, ei pruugi alati tõele vastata. Ka kraatri Tubala poolses osas asuva puuraugu F178 läbilõikes, kus plii ja tsingi maagistumine on seotud umbes 140 m sügavusel lasuvate Idavere alamlademe lubiliivakividega ja kus aluspõhja settekivimeid katab 12 m paksuselt mereliste liivadega kaetud pinnakatte kiht, ei ole plii ega tsingi anomaaliat.

Hinnangu andmine Kaevatsi magnetanomaalia perspektiivsusele

Hiiumaa piirkonna intensiivsemad aeromagnetilised anomaaliad on saare idaranniku lähedal Kaevatsi laiu (kuni 1800 nT) ja Heinlaiu (kuni 1425 nT) piirkonnas. Neist erilist huvi pakub Kaevatsi laiu piirkonnas asuv, umbes 1,5 kilomeetrise läbimõõduga, magnetanomaalia, millega kaasneb ka raskusjõuvälja 1,66 mGal-se intensiivsusega jääkanomaalia.

Anomaaliat põhjustanud häirekeha, milleks võiks olla suuremal hulgal magnetiiti sisaldavatest moondekivimitest (gneissidest või magnetiitkvartsiitidest) koosnev maagikeha, kese võiks asuda umbes 500 m sügavusel. Maagikeha võib ulatuda kuni 300 m sügavusel asuva kristalse aluskorra pealispinnani välja. Arvutuste põhjal, milles on anomaalse ala raskusjõuvälja intensiivsust on võrreldud ümbrisala kivimite keskmise tiheduse ja nende poolt esile kutsutud raskusjõuvälja intensiivsusega (nn Gamburtsevi valem), on jõutud järeldusele, et oletatavas maagikehas võib olla kuni 100 miljonit tonni rauda. Heinlaiu magnetanomaaliaga raskusjõuvälja anomaaliat ei kaasne ja seetõttu ei kaasne sellega ka arvestatavas koguses rauamaaki.

Kokkuvõte Hiiumaa naftailmingute uurimise loost

Seletuskirja uurituse peatüki Hiiumaa naftale pühendatud alapeatükis on käsitletud detailsemalt Hiiumaa naftaga seotud lugusid. Erilist tähelepanu pööratakse aastatel 1912–1924 vallandunud Hiiumaa naftabuumile, milles omakorda eristuvad I maailmasõja eelne etapp aastatest 1912–1914 ja sõjajärgne etapp aastatest 1922–1924. Esimese etapi tegevus sai alguse Vaemla mõisa juure puuritud kaevust, kust hakkas tulema petrooleumisegust vett. Ettevõtmise initsiaatoriks oli Vaemla mõisa omanik parun Gustav von der Pahlen (1867–1933). Teise etapi tegevuse algatajaks oli, lisaks maareformi tagajärjel oma varandusest ilma jäänud parun von Pahlenile, keegi salapärane Nikolai Gukassov, keda ajalehtedes nimetati Bakuu naftaväljadelt saabunud miljonäriks. Kui esimese etapi lõpetas alanud I maailmasõda, siis teise etapi, millega kaasnes erakordselt suur kõikvõimalike imepäraste lubadustega ülepakutud reklaamikampaania, lõpetajaks sai Gukassovi ja von Pahleni poolt loodud firma pankrott. Ärimees Gukassov läks, koos suure osa firma rahadega, Euroopasse tervist parandama ja sinna ta kaduski. Kui sellest teisest etapist midagi huvitavat välja otsida, siis tuleb mainida, et just selle kampaania poolt valla päästetud nafta otsimise käigus puuriti Prangli saarel esimene gaasi andnud puurauk.

Naftailmingutega puuraukude arv Hiiumaal on tänaseks kasvanud 120-ni, neist 85 ehk ligi 75% asuvad Kärdla meteoriidikraatri piirkonnas. Ühel juhul, Lassi külas 1922. aastal puurida kavatsetud “naftavälja” lähistel rajatud puuraugus K39, leiti Siluri ladestu Hilliste kihistu poorse korallkarkassiga rifilubjakivist ka veidi vedelat naftat. Kui aastatel 1912–1924 puhkenud naftabuumi ajal räägiti põhiliselt naftailmingutest vees, siis nüüd, kus oli analüüsitud enamiku puurkaevude vett, neis nafta jälgi ei leitud. Seda isegi mitte Lassi puurkaevus K39.

Kui kõik Hiiumaa naftailmingutega puuraugud kaardile kanti, siis joonistus Kärdla meteoriidikraatrist kagu pool, ehk kunagise naftabuumi keskmest Vaemlast põhja pool, välja umbes 12 km pikkune ja pea sama lai lehvikukujuline ala, kus naftailmingud puudusid. Seda ala hakati nimetama ka „Kärdla kraatri varjuks“. Oletati, et selle põhjustajaks võis olla paremate kollektoromadustega Kärdla kraatristruktuur, mis on endasse kontsentreerinud loode või lääne suunast migreerunud looduslike süsivesikute voo, nii et paremate poorsusega kraatri varjus olnud ala jaoks seda enam ei jätkunud.

Viimati uuendatud: 1. veebruar 2021