Kaardistamise ajalugu

Esimese Eesti ala aluspõhja geoloogilise kaardi avaldas trükis Tartu Ülikooli eradotsent Friedrich Schmidt 1858. aastal.

Riiklikest huvidest lähtuv süsteemne Eesti geoloogiline kaardistamine jätkus 20. sajandil:

1937–1940
pinnakatte (mõõtkava 1:10 000) ja maavarade kaardid enam huvipakkuvatel aladel;
1958–1975
kompleksne Eesti territooriumi kaardistamine mõõtkavas 1:200 000;
1958–1999
kompleksne geoloogilis-hüdrogeoloogiline, melioratiiv-hüdrogeoloogiline ja ehitusgeoloogiline kaardistamine mõõtkavas 1:50 000;
1965–1967 ja 1981–1999
ülevaatlike kaardikomplektide koostamine mõõtkavas 1:400 000 ja 1:500 000;
1967–1991
süvakivimite kaardistamine mõõtkavas 1:200 000 Põhja-Eestis;
1991–2017
geoloogiline kaardistamine mõõtkavas 1:50 000 (287 kaarti);
1993–2002
kristalse aluskorra kaardid mõõtkavas 1:400 000 (1:200 000);
1994–2013
meregeoloogiline kaardistamine mõõtkavas 1:200 000 ja 1:50 000;
1997–2001
aluspõhja, pinnakatte, hüdrogeoloogia ja põhjavee kaitstuse kaardid mõõtkavas 1:400 000 (1:200 000);
2004–2008
maavarade kaardid mõõtkavas 1:400 000.
Vähendatud skaneering geoloogilisest kaardist

 

Viimati uuendatud: 14. aprill 2020