Esimese Eesti ala aluspõhja geoloogilise kaardi avaldas trükis Tartu Ülikooli eradotsent Friedrich Schmidt 1858. aastal.
Riiklikest huvidest lähtuv süsteemne Eesti geoloogiline kaardistamine jätkus 20. sajandil:
1937–1940 – pinnakatte (mõõtkava 1:10 000) ja maavarade kaardid enam huvipakkuvatel aladel;
1958–1975 – kompleksne Eesti territooriumi kaardistamine mõõtkavas 1:200 000;
1958–1999 – kompleksne geoloogilis-hüdrogeoloogiline, melioratiiv-hüdrogeoloogiline ja ehitusgeoloogiline kaardistamine mõõtkavas 1:50 000;
1965–1967 ja 1981–1999 – ülevaatlike kaardikomplektide koostamine mõõtkavas 1:400 000 ja 1:500 000;
1967–1991 – süvakivimite kaardistamine mõõtkavas 1:200 000 Põhja-Eestis;
1991–2017 – geoloogiline kaardistamine mõõtkavas 1:50 000 (287 kaarti);
1993–2002 – kristalse aluskorra kaardid mõõtkavas 1:400 000 (1:200 000);
1994–2013 – meregeoloogiline kaardistamine mõõtkavas 1:200 000 ja 1:50 000;
1997–2001 – aluspõhja, pinnakatte, hüdrogeoloogia ja põhjavee kaitstuse kaardid mõõtkavas 1:400 000 (1:200 000);
2004–2008 – maavarade kaardid mõõtkavas 1:400 000.
Täieliku või osalise digitaalse ja käsikirjalise geoloogilise kaardiga mõõtkavas 1:50 000 kaetud alad seisuga 2018 (Maa-ameti andmed).
Geoloogilisel kaardistamisel visualiseeritakse maapõues paiknevate setete, kivimite ja põhjavee levik ning maavarade perspektiivalad, levialad või leiukohad kahemõõtmelisel kaardil ja kolmanda mõõtmena läbilõigetel, kasutades selleks paljanditest, puuraukudest ja kaevanditest kogutud andmeid ning paleontoloogilisi, hüdrogeoloogilisi, laboratoorseid, geofüüsikalisi ja geokeemilisi uurimismeetodeid.
Geoloogiline kaardistamine pakub ühiskonnale terviklikku informatsiooni maismaa ja merealade maapõue kohta, mille põhjal tehakse otsuseid põhjavee ja maavarade kasutamise, ehitustegevuse, maakasutuse ja keskkonnatingimuste kohta ning kirjutatakse teaduslikke uurimistöid.